Ühel koolipäeval juhtus meie koolis nii, et kui 1. b klass läks loodusõpetuse tunnis õue, et puulehti vaadelda, oli puu alla jõudes keegi seal juba ees- armas siilike, kes lebas liikumatult. Olime õpilastega veidi ehmunud ja segaduses, sest vigastusi ei olnud okaskeral näha, kuid eluvaimu samuti mitte.
Oleme uhked enda abiõpetaja Kerli üle, kes oli ettevõtlik ja otsis infot, kuidas saaks sellist siili aidata. Peagi leidis ta kasti, et loom sooja koolimajja tõsta ja peale tööpäeva sõidutati toibunud siilitüdruk juba järgmiste aitajate juurde. Aitäh, Kerli, et hoolid!
